Viienda Eesti Noore stipendiumi võitis Gregor Pihlak, kes suundus 2022. aasta sügisest kaheks semestriks õppima Kölni Ülikooli.
Gregor on õppinud Kadrioru Saksa Gümnaasiumis ja Tallinna Reaalkoolis ja 2020. aastast alustanud õpinguid Tartu ülikoolis õigusteaduste erialal.
Eesti Noore stipendiumiga rahastab ta Erasmus+ programmiga Saksamaal Kölni Ülikooli õigusteaduskonnas õppimist,
Gregor on ka Eesti Skautide Ühingu liige ning tema kindel soov on töötada pärast õpingute lõppu Eesti välisteenistuses.
Põhiseadusliku korra kaitse ja siseriikliku julgeoleku tagamine Eestis – Kui oleksite selle valdkonna eest vastutav isik, siis millised oleks Teie kolm detailsemat prioriteeti.
Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahv 54 sätestab, et iga Eesti kodaniku kohus on olla ustav põhiseaduslikule korrale ja kaitsta Eesti iseseisvust. Nii vihjab 1992. aasta 28. juunil rahvahääletusel vastu võetud põhiseadus, et vastutus Eesti riigi põhiseadusliku korra eest ei kaasne ainult olemisega mõne põhiseadusliku organi esindaja või ka kõrge riigiametnikuna töötamisega, vaid piisab sellest, kui inimesel on Eesti Vabariigi kodakondsus. Vastutuse tähendus on teistsugune, kui riik on inimesele andnud suuremad volitused; lihtkodanik on oma võimalustes piiratud ja saab peamiselt reguleerida just enda käitumist. Kõrged riigiametnikud saavad aga oma otsustega mõjutada kogu ühiskonna arusaama põhiseaduslikest väärtustest ja nende kaitsmisest.
Selleks, et arutleda põhiseadusliku korra kaitsmise üle, tuleb esmalt otsa vaadata mõistele „põhiseaduslik kord“, millega käib kaasas ka sisejulgeolek. Tegemist ei ole millegi kindlalt defineeritavaga, kuid selles essees katsun avada oma arusaama süsteemist.
Kõigepealt algusest. Vabadussõja ajal alustas tööd Asutav Kogu, mis pärast sõja võidukat lõppu võttis 1920. aasta 15. juunil vastu esimese põhiseaduse. Sellest kuupäevast alates räägime Eesti Vabariigi põhiseadusliku korra sünnist ja selle kaitsmisest. Kui iseseisvusmanifesti ja Tartu rahulepingut võime vaadelda kui riigi sündi tunnistavaid akte, siis põhiseaduses näeme Eesti riigi südametunnistuse kodifitseerimist. Asutav Kogu pidi tegema põhiseaduse teksti loomisel hulga valikuid. Need valikud määrasid, milles seisneb Eesti riigi põhiseaduslik kord ja selle struktuur.
Põhiseaduse võlu peitub selles, et see ei sisalda ebavajalikku ja liiga kaugele ulatuvat regulatsiooni, muutes põhiseaduse oluliseks ja paindlikuks tööriistaks, pakkumaks lahendusi ka reaalses elus ette tulevatele olukordadele. Tavaliselt ei mõtle suurem osa Eesti elanikest kultuuriautonoomia või süütuse presumptsiooni peale, koolilapsele läheb korda tema õigus tasuta haridusele, kunstnik peab aga ülioluliseks tema loomingu võõrandamatust. Küll aga võib iga inimene elada rahulikumalt, teades, et need ja paljud teised õigused on kõigile tagatud põhiseadusega, isegi kui iga päev neid õigusi vankri ette rakendada pole tarvis. Just see teadmine tagab ühiskondliku rahulolu, mis muudab riigis elamise turvaliseks.
Praegune põhiseadus kehtib 1992. aastast, kui see rahvahääletusel vastu võeti. Sadakonna aastaga on lisandunud riigikorra põhidokumenti suur hulk õigusi, vabadusi ja põhimõtteid, mis võimaldavad tagada isikuvabadusi, kuid samas kohustades kodanikke põhiseaduslikku korda kaitsma ja sealt tulenevaid võimalusi kasutama – tänapäeval nimetame seda kodaniku ühiskondlikuks vastutuseks –, tagades sellega, et Eesti riik jääks ka ise ajas tugevaks, sõltumatuks ja rippumatuks.
Seega, kui anda mõistele „põhiseaduslik kord“ mingisugune definitsioon selle essee otstarbekaks edasiviimiseks, siis tegemist on riigi loodud struktuurse süsteemiga, mis väärtustab oma kodanike vabadusi ja õigusi. Kui riik suudab tagada lubatud õigused ja vabadused, tagab omakorda rahvas selle, et riigi põhiseaduslik kord ning sisejulgeolek oleksid hoitud ja kestaksid ajas.
Eesti põhiseaduses sisaldub kolm põhiosa. Esmalt kandev demokraatia põhimõte. Kõrgeim võim kuulutati rahva omaks, mis väljendub esindusdemokraatias suuresti vabades ja võrdsetes ühetaolistes valimistes. Demokraatlikus riigis peab õigusloome olema rahva hüvanguks ja rahva heaks ning olema kantud põhiseaduslikust aatest.
Minu esimene prioriteet seostub vast kõige paremini demokraatia põhimõttega. Demokraatia tähendab rahva valitsust rahva heaks. Seega on oluline väärtustada rahva osaks olevate indiviidide vabadusi ja tagada põhiseadusest tulenevad õigused igale inimesele. Üks oluline osa moodsast riigikorraldusest on nn proaktiivne riik, millega minu arvates peaks Eesti riigis tegelema kõrgeimal tasemel. On ülioluline, et riik igal võimalusel teavitab inimest tema õigustest ja teab inimese reaalseid vajadusi. Riigil on olemas hulganisti andmebaase, mille põhjal peaks moodne riik suutma tulla oma kodanikele vastu ja tegema edusamme kodanike eest seismisel. Inimene, kes kuulub mõne haiguse riskirühma, peaks saama oma riigilt vajalikku infot võimaluste ja toetuste kohta, mida riik pakub.
Sotsiaaltoetused ja muu selline ei tohi olla midagi, mida taotlevad teadlikud ja isehakkajad inimesed, vaid need on osa meie põhiseaduslikest väärtust, mis kuuluvad seetõttu kõigile. Tänane andmepõhine infoühiskond peab võimaldama, et igal inimesel on võimalik riigi pakutavatest toetustest vajaduse korral osa saada. Demokraatia ei ole sõnakõlks, vaid viitab sellele, et rahva vajadustega arvestab kogu riigisüsteem ja selle ülesehitus. Tänane maailm eeldab inimeselt igapäevast kiiret tegutsemist, riigist oleks inimestele vastutulelik, kui mõned sammud, mis inimeselt aega ebavajalikult ära võtavad, oleksid juba ennatlikult tehtud. Oma elust oskan tuua konkreetse näite, kus näen reaalset võimalust parandada inimeste heaolu.
Eesti on 2004. aastast Euroopa Liidu liikmesriik ning nii kehtib ka Eestis Haigekassa pakutav ravikindlustus õpilasele, kes suundub ennast täiendama mõnda EL-i kõrgkooli. Küll aga on selleks vajalik täna täita ankeete ja anda ise märku oma liikumisest, et saada osa ravikindlustusest. Riik võiks sellised teavitussammud saadavate andmete põhjal ise teha. Ülikoolilt oleks võimalik koguda andmeid Euroopasse suunduvatest üliõpilastest ja täita vajalikud dokumendid ise. Minu meelest oleks see riigile odav ja küllalt konkreetne samm, mis muudaks õpilaste elu ja võimalusi paremaks. Tänases e-riigis on selline proaktiivsus päriselt võimalik – kujundada poliitika ja seadusandlus nõnda, nagu on rahval reaalselt tarvis, tajuda inimeste inimlikke individuaalseid vajadusi ja luua neile võimalused, mis on kooskõlas põhiseaduse osaks kujunenud hea halduse tava ja teiste põhiõigustega.
Teise olulise põhimõttena määratles põhiseadus tolleaegse Euroopa kontekstis kaugeleulatuva põhiõiguste- ja vabaduste kataloogi. Just põhiseaduse teine peatükk on olulisem osa Eesti riigi südametunnistusest. See peatükk vastab küsimusele, milline peab välja nägema Eesti elanike elu. Rahvas sai endale palju põhimõttelisi vabadusi, mis määrasid Eesti riigi edasise suuna. Selline põhiseadus on ilmselgelt kantud just liberaalriigi ideest, kus riigivõim ise vabatahtlikult piirab oma südametunnistusega riigivõimu absoluutsust, kaitsmaks nii kodanike kui ka mittekodanike isikuvabadusi.
Teise prioriteedina pean ülioluliseks seda, et inimesed, kes riigiasutuses töötavad, oleksid parimad spetsialistid, kes mõistavad põhiseaduse mõtet ja kogu Eesti õiguskorra olulisi põhimõtteid, mille eest nad seisma peavad. Eriti oluliseks pean nende teises peatükis toodud õiguste mõistmist. Hoolitseksin, et inimene, kes soovib Eesti riigi heaks töötada saaks tasuta, kvaliteetse ja eestikeelse kõrghariduse. Spetsialistide mitmekesine ja praktiline koolitamine tagab, et iga inimene, näiteks tavaline politseiametnik, kelle töö on tagada põhiseaduslikke väärtusi, mõistaks, miks need väärtused meie ühiskonnas olulised on ja milles need seisnevad. Heade kutseoskustega ja riiki armastav inimene peab mõistma, mida tähendab see, et sõna on Eestis vaba. Kaugele võib inimene vabadustega minna ehk kust algab kolmanda inimese nina, mida sõnavabaduse kaitsev müür samamoodi ohtu seada ei tohi. Raha ei tohi olla takistus haridust omandavale noorele. Riigi tugi õpilastele ja üliõpilastele tekitab temas hiljem soovi oma kodu eest seista, sest nende elule aitas just riik aluse panna. Nii jõuavad riigi jaoks tööle kvalifitseeritud ja innukad töötajad, kes mõistavad, millist tuge on neile pakkunud kodumaa. Seega soov sellise riigi ja ühiskonna heaolusse panustada on neil just kõige kõrgem.
Kolmanda, põhilise põhiseaduse osana toon õigusriigi põhimõtte, mis tagab, et riigis oleks iseseisev ja sõltumatu kohtuvõim, mis mõistab õigust kehtivatele õigusaktidele tuginedes – s.o seaduslikkuse põhimõte. Riigikohus on põhiseaduse sünnist alates omanud õigust kuulutada riigivõimu õigusakt põhiseadusega vastuolus olevaks ja tunnistada selline säte kehtetuks. Kohtusüsteem tagab põhiseaduse jurisdiktsiooni alla kuuluvatele inimestele, et kui süsteemis kerkivad vead, mis kahjustavad konkreetse inimese õigustatud huve, siis need vead saaksid korrigeeritud ja tekkinud kahju inimesele õiglaselt hüvitatud.
Seega, kolmandana hoolitseksin, et õiguse mõistmine oleks Eestis õiglane, hästi rahastatud ja toimiv. On paratamatu, et inimkooslustes tekib vigu, kuid tugev õigusriik peab aru saama nendest vigadest ning hoolitsema, et inimestel on toimiv ja mugav viis oma õiguste rikkumistele vastu hakata. Eesti põhiseaduslikku korda mõistev õigussüsteem peab olema suuteline panema pimeda Justitia kaalule inimese õigused ja vabadused ning Eesti riigi vajadused ja kohustused, leidma nendes ühisosa ja korrigeerima ebakõlad, mis üksteist ohustavad.
Kohtusüsteem toob ühiskonnas esile roostetanud mutrid ja õigusemõistmise kaudu õlitab konarlikke kohti. Riigisüsteem peab mõistma, milleks meile õigus, et tegemist ei ole nähtusega, mis on asi iseeneses, vaid mille eesmärk on muuta indiviid ja riik sümbioosseks, kes saavad koos töötades saavutada parima tulemuse. Selle eest saab seista üksnes ajaga kaasas käiv ja hästi rahastatud kohtusüsteem, mille hammasrattad ise ei veni just kui mõni tigu, vaid mis suudab käia kaasas inimeste muutuvate vajadustega. Selleks on vaja kohtusüsteemi uuendada nõnda, et kohtusse pöördumise võimalused oleksid vajaduspõhiselt kergesti kättesaadavad ja levinuimate probleemide lahendamine käiks kiiresti ning ilma ebavajaliku bürokraatiata. Süsteem peab olema mõistetav igale inimesele, sest ainult nii saab kohus reaalselt tagada rahva õiglustunnet. Sügavalt tasub kaaluda, kas iga asja peab lahendama kohtunik või peaks moodne e-õigusriik viima teatud protsessid õigusemõistmisest üle tehisintellekti käsutusse. Sellega väheneks kohtunike töökoorem ja neil oleks rohkem aega tegelda asjadega, kus inimese ekspertiis ja elukogemus on vaieldamatult vajalikud. Nii oleks tagatud kohtuvõimu efektiivsus asju lahendada. Protsesside moderniseerimine võimaldab tegelda efektiivsemalt pidevalt kasvava töökoormaga – inimene ei soovi kohtult menetlust, vaid õiglust!
Kui me oleme valinud olla tugev liberaalriik, kes väärtustab kodanike vabadust, kaasneb ka kohustus neid väärtusi kaitsta. Eriti olulised on siin riigi enda tegutsemine ning ka riigi kodanike omavaheline kooselu ja iga kodaniku panustamine Eesti põhiseadusliku korra tagamisse. Panustamine võib toimuda mitut moodi, näiteks õpetades koolides eesti keelt, hoolitsedes kehvemal elujärjel olevate inimeste eest, hoiduda ohustamast teiste inimeste vabadusi, panustades Eesti riigi sõjalisse kaitsesse, asuda tööle Eesti riigi jaoks – just sellise valikuvabaduse ja võimaluste rohkuse näeb ette ka Eesti Vabariigi põhiseadus.
Neljanda Eesti Noore stipendiumi võitis Helena Jäe, kes läheb praktikale Enefit Connect-i ning sooritab praktikat infoturbe valdkonnas.
Helena on õppinud Tartu Tamme Gümnaasiumis ja alustanud õpinguid robootikatarkvara arenduse valdkonnas EEK Mainor/ Cleveroni Akadeemias. 2020. aastal osales Helena Rakett 69 saates ning samal aastal võitis koos õega Goldbergi masina võistluse.
Helena on pikalt tegelenud ka iluvõimlemisega ning täiendanud end Tartu Ülikoolis programmeerimise alal.
Krüpto- ja plokiahela-tehnoloogiad Eesti heaks: miks ja kuidas panna programmeerijad, juristid ja poliitikud ühte keelt rääkima?
Krüpto- ja plokiahela-tehnoloogiatel on meeletult potentsiaali muuta erinevaid infosüsteeme Eestis läbipaistvamaks. Eestil, kui eesrindlikul IT-riigil on võimalik olla nende tulevikutehnoloogiate kasutuselevõtus teerajajaks ning teistele riikidele eeskujuks. Selle saavutamiseks on aga vajalik programmeerijate, juristide ning
poliitikute üksmeel, sest praeguste seaduste ja süsteemide koostamisel ei ole arvestatud võimalike plokiahela-tehnoloogiate kasutusega. Kuidas see üksmeel saavutada ning mis plokiahela-tehnoloogiad Eesti elu kõige rohkem parandaks?
Plokiahelasse on võimalik salvestada peaaegu kõike. Olgu selleks tehingud, lepingud, NFT-d ehk digitaalse vara ainulaadsust tõestavad märked või midagi muud. Hetkel kasutatakse plokiahelat eelkõige krüptovaluutade jaoks. Krüptovaluutad on järjest kasvava populaarsusega ning esimene Eesti jaoks kasulik tehnoloogia olekski riiklik krüptovaluuta, mida Eesti Pank ka juba vaikselt arendab. Kindlasti tekib küsimus, miks peaks riik tegema oma krüptovaluuta, kui maailmas on juba mitmeid samal tehnoloogial põhinevaid valuutasid olemas. Riiklik krüptovaluuta tundub üsna vastuoluline, sest krüptovaluutade kasutamise üks suurimaid argumente on olnud detsentraliseeritus - ehk sõltumatus riikidest ja suurkorporatsioonidest. Jõuamegi peamise põhjuseni, miks Eesti riik peaks võtma kasutusele oma krüptovaluuta. Detsentraliseeritus on saamas krüptovaluutade üheks suurimaks needuseks, miks nende laialdane kasutuselevõtt liigub teosammul. Reeglite puudumise tõttu kõigub paljude krüptovaluutade hind väga palju, näiteks Bitcoini hinna päevane keskmine hinnamuutus on 2.67%, maksimaalsete
päevaste muutustega üle 15%. Lisaks on ka detsentraliseeritud, ilma reegliteta, valuutasid küllaltki lihtne manipuleerida. Näiteks Elon Musk on suutnud oma Twitteri säutsudega panna krüptovaluutade hinnad korduvalt hüppeliselt liikuma. Samamoodi suudavad hinnaga manipuleerida ka suurinvestorid, kes omavad suurt osa teatud krüptovaluutast. Suur hindade kõikumine on üks peamiseid põhjuseid, miks praeguste reegliteta krüptovaluutade kasutamine on pigem ekstreemsport kui alternatiiv paberrahale.
Riiklik krüptovaluuta oleks teistpidi tsentraliseeritud ning kindlate reeglitega. Esiteks on riikliku krüptovaluuta kurss keskpanga poolt reguleeritud, mis ei võimalda sellel nii suurel määral kõikuda. Reguleeritud kurss annab kasutajatele turvatunde, et nende raha väärtus jääb ajas püsima ning võimaldab krüptovaluuta laialdasemat kasutuselevõttu. Peamine eelis riikliku krüptovaluuta kasutamisel paberraha ees on võimalus jälgida iga konkreetse rahaühiku (n-ö coin-i) liikumist. Riik teab, kes on iga konto omanik, erinevalt desentrialiseeritud krüptovaluutadest, kus kontod on anonüümsed, ja seega on võimalik täpselt jälgida kellelt raha tuli ning kellele see raha liikus. Sellise läbipaistva süsteemiga muudetakse väga lihtsaks rahapesu juhtumite avastamine ning samuti ka erinevate sihtotstarbepäraste toetuste kasutamise kontrollimine. Kolmandaks krüptovaluuta eeliseks paberraha ees on kiiremad ja odavamad maksed. Praegu võtavad kommertspangad netimaksete tegemisel oma vahelttasu. Krüptovaluuta puhul oleksid vahelttasud minimaalsed, sest raha liigub otse läbi keskpanga, mitte läbi erinevate vahendajate süsteemide.
Lisaks krüptovaluutale saab plokiahelat ära kasutada ka erinevate lepingute ja tehingute läbipaistvuse suurendamiseks. Näiteks nutikad lepingud, mis on nagu tavalised lepingud, kuid kõiki neis tehtud muudatusi on võimalik avalikult plokiahela pealt jälgida. Nutikate lepingute eeliseks on suurem turvalisus, mis väljendub selles, et pärast lepingu või tehingu kinnitamist ei ole võimalik seda enam muuta ega ka tagasi võtta. Seega aitavad nutikad lepingud vähendada mittesümmeetrilise informatsiooni liikumist ja seeläbi aitavad vähendada ka korruptsiooni. Näiteks aitaksid nutikad lepingud muuta Eesti erakondade rahastamisi läbipaistvamaks, sest kõik lepingud ja tehingud on plokiahela peal avalikult jälgitavad.
Uute tehnoloogiate kasutuselevõtmisel on juhtroll poliitikutel, kes võtavad vastu riiklike otsuseid. Poliitikud ei ole kõikide teemade käsitlemisel spetsialistid ja seega on väga oluline kaasata uute tehnoloogiate kasutuselevõtu protsessi oma ala professionaalid.
Plokiahela-tehnoloogiate puhul on nendeks eelkõige programmeerijad, kes oskavad süsteemid välja ehitada ning juristid, kes oskavad osutada seadustele, mis vajavad süsteemide kasutuselevõtmise jaoks muudatusi. Kui programmeerijad ja juristid suudavad teha koostööd poliitikutega, kellel on võim võtta vastu otsuseid ja seaduseid, siis on võimalik muuta ka meie senised süsteemid turvalisemaks ja läbipaistvamaks. Kuidas panna programmeerijad ja juristid poliitikutega koostööd tegema? Poliitikutega ühise keele leidmiseks tasub kasutada sarnaseid võtteid, mida on kasutatud ka teiste innovaatiliste tehnoloogiate nagu ID-kaardi, digiallkirja, e-valimiste ning e-residentsuse puhul.
1. Valitud tehnoloogiad peavad olema piisavalt läbimõeldud ning tõestatult turvalised, et võita rahva ja poliitikute usaldus. Tuleb selgelt esitada vastus küsimusele: “Miks meil seda vaja on?”.
2. Programmeerijad ja juristid peavad tegema plokiahela-tehnoloogiad ja nende juriidilised valukohad selgeks erakondade esimeestele ja liikmetele, kes hakkavad antud tehnoloogiate eeskõnelejateks parlamendis.
3. Tekib avalik arutelu parlamendis ja ühiskonnas ning spetsialistid saavad veel selgemalt esitada argumenteeritud vastuseid teemal: “Mis on plokiahel ning mis on plokiahela-tehnoloogiate eelised praeguste tehnoloogiate ees?”.
4. Tehnoloogiate arendus ja neile üleminek võtab aega ja seega on eelkõige oluline, et poliitikud näeksid pikka plaani.
Maailm on muutumas ning meil on valida kas me lähme tulevikutrendidega kaasa või jätkame aeguvate eelmise sajandi süsteemide kasutamist. Kõige raskemaks sellel teekonnal saab kindlasti olema poliitikute kaasamine, sest neil on võim võtta vastu riiki muutvaid otsuseid. Et Eesti oma innovaatilise IT-riigi mainet säilitaks ei tohi me jääda loorberitele puhkama, vaid peame ka sel kümnendil katsetama innovaatilisi IT-lahendusi, mis muudavad Eesti elu paremaks.
Kolmanda Eesti Noore stipendiumi võitis Stina Aava, kes läheb praktikale Rondeli sihtasutusse (Georgian Foundation for Strategic and International Studies) Tbilisis ning teeb teadustööd teemal - GRU Actions in the Post-Soviet East Europe.
Stina on õppinud Gustav Adolfi Gümnaasiumis ning ajalugu Tartu Ülikoolis. Eelnevalt on Stina olnud praktikal Eesti Suursaatkonnas Helsingis ning Vabariigi Presidendi Kantseleis.
Eesti kui juhtiv küberkaitse riik 2030
Eesti küberkaitse edu seisneb paljuski ebaõnnestumistes, mida näitavad kõnekalt 2007. aasta pronksiöö rünnakud ning sellele järgnenud digibuum. Selleks, et kümnendi jooksul saavutataks midagi fenomenaalset, tuleb võtta sama kaaluga riske nagu tollal tehti. Sama perioodi möödudes, 2030. aastal on Eestil endiselt potentsiaali olla särav täht kübermaailma taevas, kuid konkurentsis püsimiseks tuleb vaadata kaugemale IT-oskustest ja uskumusest, et küberturvalisus on rangelt riigiga, mitte üksikisikuga seotud.
Praeguses andmekülluses on ainsaks efektiivseks vastujõuks liitlastega koostöö tegemine, et info suudaks liikuda kiirelt. See ei tähenda enam ammu pelgalt riikide sõprussidemete arendamist, vaid ka lepinguid suurfirmade vahel ning koostööd tehnoloogiliste abilistega. Enam ei saa selles infotulvas inimaju peale lootma jääda ning üha enam kerkib esile tehisintellekt. Eestlaste jaoks pole praegugi võõras sõna „postirobot“ ning mõne aasta pärast on normaalsuseks ehk kujunemas lausa digi-assistentide kasutamine. Sellised väikesed muutused aitavad meil ennetada inimaju poolt tehtavaid vigasid ja märgata riske nende algfaasis. Hiina on diplomaatiliste otsuste teostamisel alustanud tehisintellekti kasutamist, mille kasu seletatakse sellega, et inimene ei saa kunagi hormoonide mõjust kõrvale astuda. Kuigi Eesti kontekstis kõlab see veel ekstreemselt, siis peame mõtlema intellektide arendamisele, mis aitaksid meid näiteks majanduse prognoosimisel ja teatud strateegiate elluviimisel. Just AI-i arendamine võib osutuda riikliku edu võtmeks ning tagada parema küberjulgeoleku. See võimaldab avastada häkkimise silmis meie nõrkasid kohtasid ning aitab neid vigu parandada, et seista vaenlastest alati sammuvõrra ees. Kuigi NATO küberkeskus annab meile suurepärase riikideülese koostööplatformi, on meil aina enam vaja liitlastega töötada just arenduste nagu AI osas, sest Eesti kui väikeriigi kapital ja tööjõud võivad siin väikseks jääda.
Oluline uuendus oleks kübervaldkonna spetsialistide tekitamine, mitte enam aga ainult IT-meeste näol, vaid tuleb olla tunduvalt kaugelenägelikum. Tehisintellekt on tõenäoliselt tulevase sõjapidamise põhiline osaline, mis saadavad rünnakuid teele ja võtavad vastu. Eetilised standardid tuleb AI-le sisendada aga inimeste poolt, mis lähtuksid seadustest ja üldisest moraalist. Vaja läheb samuti analüütikuid ja kommunikatsioonispetsialiste, kes oskaks IT-töötajatele toimuvat selgitada, olgu see siis seotud äri või poliitikaga. Eestis peab tähtsal kohal olema IT-õpetajate roll koolis ning ära ei tohi unustada riske, mis küberhullusega kaasas käivad – depressioon, madal aktiivsus ja ärrituvus. Vajame isegi psühholooge, kes oskaksid aidata noori, kes on sattunud küberelu hammasrataste vahele, kus reaalsustaju on kadunud, sooritatakse destruktiivseid otsuseid või ollakse langenud lausa küberkuriteo ohvriks. Füüsilise tegevuse allakäik ja digitaliseerimine käivad paraku käsikäes, mistõttu ei tohi unustada lapsi, kui mõtleme Eestist kui elutervest ja turvalisest küberriigist aastal 2030. Tähtis osa laste digi-tervisest on aga ka nende teadlikkus valitsevatest ohtudest.
Kümnendi jooksul sirgub uus põlvkond, kellel pole enam kogemust sellest ajast, kui kõik ei käinud veel interneti kaudu – aeg, mil mängiti õues ukakat ja õpetaja saatis nurka. Aina rohkem tunnetame, kuidas turvariskid tulenevad erasektorist ning sotsiaalmeedia vahendusel oleme kõik sellega seotud. Kaitseliin muutub tavaisikule keerulisemaks ning küberjulgeolek hakkab võtma paralleelseid mõõtmeid üksikisiku füüsilise turvalisusega. Praegu vohab digitaliseerimine igas valdkonnas, isegi toitu ei minda enam restorani sööma, vaid tellitakse koju. Seetõttu on eriti magusaks sihtmärgiks kujunemas just tavainimene, tema toimetused, teenused ja mugavustsoon, mitte niivõrd riik tervikuna. Noortele tuleks juba põhikoolist saati hakata selgitama vastutustundlikku käitumist internetis ning oskusi, mis aitaks tõsta nende küberjulgeolekut ning mõistmist sellest, mis ohud meid kui kodanikke ja meie riiki varitsevad.
Küberrünnakute ohvriks langetakse tavaliselt siis, kui süsteemis on nõrk koht, sama kehtib Eesti riigiga – kui meie enda kodanikud ei oska iseenese turvalisust suurendada, siis jääb nõrk punkt vaenlastele silma. Koolilaste harimiseni on veel pikk maa käia, kuid jätkata saame juba alustatud tegevusi kõrgkoolide tasandil. Endiselt tuleb tagada tippklassiline haridus, et välismaalastelgi ja ennekõike meie liitlastel oleks võimalusi tulla end just siia koolitama. Olgu see siis küberkriminalistika, IT-õigus või ekspertidele mõeldud Locked Shields, „Tallinn Manual“ ja CyCon. Uuendusena võiks Eestil ja partnerriikidel olla siin õppesuund, mis tegeleks AI arendamisega ning kaasamisega meie kollektiivkaitsesse. Eesti võimalus hariduse kõrval maailmas nii majanduslikult kui ja diplomaatiliselt silma paista tõuseks märgatavalt, kui meie küberteenuseid hakataks ulatuslikult eksportima. Üha enam vajavad korporatsioonid kaitset, et hoida privaatsena neid lõputuid andmebaase, mis nende valduses on. Meie riigi roll oleks tagada know-how läbi spetsialistide ning ideaalis viiksime oma ettevõtjate näol välismaal läbi nii mitmegi suurfirma küberjulgeolekut. Selliste muudatuste läbiviimist ning Eesti maailmakaardil hoidmist lihtsustaks, kui meil oleks küber-ja IT valdkonnas selge juht, näiteks ministrikoht või eraldi siseriiklik institutsioon.
Eesti saab olla juhtiv küberriik 2030. aastal ainult juhul, kui teeme endiselt midagi, mis ülejäänud maailmale tundub veel uudne. Selleks tuleb liikuda kiiremini AI poole, hakata juba praegu õpetama sotsiaal-ja humanitaarspetsialiste ning teha rohkem koostööd väljaspool NATO reglemente, pigem teaduses. Tähtis on, et riik endiselt väärtustaks inimressurssi ning panustaks sellele, et tulevased kodanikud ei jääks digitaliseerumise taga mandunuteks. Juhul kui kõik turvameetmed veavad alt, tehisintellektid jooksevad kokku ja NATO lakkab olemast, on vaja, et meie inimesed oskaksid siiski hakkama saada oma igapäevatoimetustega ning ehitaksid süsteemi taas kiirelt üles.
Teise Eesti Noore stipendiumi võitis Yana Dzhekseneva, kes läheb praktikale Prantsuse Vabariigi Välisministeeriumis Euroopa Liidu osakonda. Yana on õppinud Prantsuse Lütseumis ning õigusteadust Pantheon-Sorbonne ülikoolis. Eelnevalt on Yana olnud praktikal Riigikantseleis, Eesti esinduses OECD juures, Rahandusministeeriumis, Õiguskantsleri kantseleis, Riigikogus, Maksu- ja tolliametis ning Tallinna Linnakantseleis.
Eesti diasporaa tagasipöördumine ja integreerimine. Kolm konkreetset ettepanekut selle saavutamiseks
Vabariigi Valitsuse 100 päeva plaani keskseks eesmärgiks on peaministri Jüri Ratase sõnul “tugev ja ühtne Eesti […] Esimese 100 päeva jooksul me mitte ainult ei analüüsi, vaid astume konkreetseid samme valitsuse nelja prioriteedi täitmiseks. Töötame iga päev selle nimel, et tugevdada riiklikku julgeolekut, viia Eesti välja majandusseisakust, suurendada ühiskondlikku heaolu ja sidusust ning pöörata Eesti rahvaarv taas tõusule. “
Keerulised ajaloolised ja rasked majanduslikud tingimused on sundinud osa eestlasi 19.-20.sajandi vältel parimat elu otsima piiri taga ning asutama oma kogukondi väljaspool kodumaad. 21. sajandi maailma avatus on soodustanud rännet erinevatesse maakera nurkadesse, mis on loonud arvuliselt väikseid, kuid vaimselt tugevaid väliseestlasi kogukondi. Tänane eesti diasporaa, teisisõnu väljaspool kodumaad paiknev elanikkond, mängib olulist rolli Eesti rahvusvahelise maine kujundamisel ning kultuuripärandi hoidmisel. Väliseestlaste seas on mitmeid silmapaistvaid oma eriala talente, kes võiksid osutuda kasulikumaks kodumaal kui võõrsil. Väliseestlaste koju tagasiviimine on oluline eesti rahvuse jätkusuutlikkuse, ühtehoidvuse, sidususe ning konkurentsivõime suurendamiseks ning riik on juba aastaid pööranud tähelepanu sellele küsimusele. Igal väliseestlasel on vastavalt Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 36 õigus asuda Eestisse elama. Paraku ei ole eesti tagasirändepoliitika veel osanud veenda enamikke väliseestlasi pöörduma tagasi isamaale. Ka kodumaa ise pole enam eksiileestlasele raudse eesriidega piiratud ning koduigatsusest ei piisa, et tulla ja jääda.
Eesti riik on juba mitmeti kujundanud oma politiikat ning võtnud ette initsiatiive, et tegeleda väliseestlaste tagasipöördumise ja integreerumise küsimusega. Eelkõige on eesti riik panustanud erinevatesse programmidesse, mis aktsentueerisid vajaduse pakkuda keelelise ja kultuurilise integratsiooni võimalusi. Valituse ettevõtmisi nagu “Talendid Koju” või Rahvuskaaslaste programm võib pidada tagasirände soodustamise silmapaistvamateks näideteks. Ka Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed (MISA) on pakkunud tagasirändetoetust Eestist eemal viibinud või välisriigis sündinud eestlaste ja Eesti kodanike Eestisse naasmiseks. Tänu Rahvuskaaslaste programmile hoitakse tänani sidet väliseestlastega ning arendatakse hariduse-ja kultuuriprogramme, et hõlbustada eesti kultuuri ja keele säiltamist. Programmi “Talendid Koju” eesmärk oli algatada süsteemsed tegevused ja luua internetikeskkond, toomaks Eestisse tagasi välisülikoolide lõpetajaid ning välisriikides arvestatava töökogemuse saanud Eesti kodanikke, pakkudes neile töö- ja eneseteostusvõimalusi. Kuigi programm aitas luua kontakte teiste väliseestlastega näitas tagasihoidlik tulemus programmi ebatõhusust. Riik on algatanud initsiatiive, mida tuleks täiendada ja muuta üleilmastumise ajastule iseloomulikemaks.
Erinevate programmide elluviimine on näidanud, et kultuuriline koostöö ja tagasipöördumisel abistamine ei ole piisavad meetmed väliseestlaste tagasipöördumiseks. Eesti on tihedas konkurentsis teiste riikidega, mis võivad pakkuda avaramaid võimalusi. Tänapäeva individualiseeritud ühiskonnas on vaja isikule vastavaid eriti soodsaid tingimusi, et väliseestlasest spetsialist sooviks koju naasta. Selleks, et väliseestlane pöörduks tagasi, tuleb talle pakkuda avarat ning stabiilset maailmakäsitlust töö- ja elukeskkonna suhtes. Selleks, et väliseestlane panustaks Eestisse, tuleb eelkõige Eestil talle midagi pakkuda. Nimelt tuleb väliseestlaste diasporaale pakkuda soodustusi ning kompensatsioonimehhanisme ning kombineerida neid meetmeid omavahel. Väliseestlase tagasipöördumine ei tohi olla tavaline ootus, vaid kindel lubadus. Ettepanekud, mis tõestaksid, et väliseestlane on oodatud Eesti riiki on järgmised:
1. Väliseestlaste konsultatsioon ja informeerimine
Paljude riigireformide või algatuste puudus seisneb selles, et reforme viiakse läbi ja otsustakse valitsuse tasandil. Parimate reformide elluviimise eelduseks on küsida otse sihtgrupilt, mida oodatakse, et olukord parandada ning tagada tõhusemad demokraatlikumad otsused. Tuleb tagada väliseestlaste osalemine ning arvamuse avaldamine nende olukorra suhtes. Seega esimeseks pakkumiseks on viia läbi väliseestlaste konsultatsioon, et mõista, mida riigilt oodatakse ning kuidas soodustada tagasirände olukord. Selline konsultatsioon lubab saada täiendavaid ning uuenduslikke ideid väliseestlastelt. Informeerimise protsessi tuleb kaasata saatkonnad ja kohalikud seltsid, kellel on otsene kontakt eesti diasporaaga. Kasuks tuleks ka eraldi interneti lehekülje loomine, nagu programmi “Talendid Koju” raames, et osaleda saaks võimalikult suurem hulk sihtgrupi liikmeid. Selline lähenemine näitab, et väliseestlaste vastu tuntakse huvi ning neid soovitakse kuulata.
2. Pakkuda väliseestlastele ambitsioonikaid ning soodsaid karjäärivõimalusi vastavalt Valitsuse tegevusprogrammiga.
Tuleb meeles pidada, et eduka tagasirände poliitika eelduseks on soodsad karjäärivõimalused. Ükski inimene ei ohverda oma eduka karjääriga, et tulla tagasi riiki, kus teda ei oota võrdväärsed võimalused. Talendipoliitika peaks saama väliseestlaste tagasipöördumise ja integreerumise sünonüümiks. Tasuks organiseerida kaugintervjuud ning luua isiklikud tööturu konsultandid, kes läheneksid hoolega väliseestlaste tööturule integreerumise küsmusele ning pakuksid vajadusel ka koolitusi. Ei tohi unustada, et ka noored on tulevased talendid, keda on kergem veenda, kuna nende elu ei ole niivõrd kindel kui pereinimese või kogenud spetsialisti oma. Tuleb luua stipendiumitega õppeprogramme, mis aitaksid läbida praktikaid tulevases töökohas ning välja õpetada kindla eriala spetsialiste vastavuses Valitsuse tegevusprogrammi eesmärkidele.
3. Lihtsustada administratiivsed protseduurid ning arendada väliseestlaste pereliikmete integratsioon
Väga suureks raskuseks on elama asumiseks vajalikud administratiivsed protseduurid, mida tuleb väliseestlaste jaoks lihtsustada ning digitaliseerida. Heaks meetmeks on läbi viia soodsam tulumaksupoliitika ja sotsiaalmaksusoodustus tagasipöörduvatele väliseestlastele. Tasub kindlustada ka pereliikmete või kaaslaste integratsioon eesti ühiskonda ning esmavajalikud avalikud teenused nagu koht lasteaias või koolis, elamispind, soodsad krediidi tingimused jne. Tuleb alati meeles pidada, et paljudel väliseestlastel on pered, pensionikogumised, kinnistud välismaal, seega tuleb läbi mõelda ning hõlbustada juriidilised küsimused, mis võivad ümberasumisega kaasneda.
Sellised kolm konkreetset ettepanekut võiksid elavdada Vabariigi Valitsuse jätkusuutlikuma ühiskonna eesmärki ning näidata, et iga eestlane loeb.
Esimese Eesti Noore stipendiumi võitis Kertu Tenso, kes läheb praktikale Kairosse World Health Organzation-i juurde. Kertu on õppinud rahvusvahelisi suhteid Tartu ülikoolis ning Sciences Po ülikoolis. Eelnevalt on Kertu teinud praktikat Eesti saatkonnas Dublinis, Estonian Refugee Councilis, UN Human Rights Councilis, Välisministeeriumis ning Eesti Krediidipangas.
1991 kuni 2004 liikusime Euroopa Liitu ja NATOsse. Kuhu nüüd?
Pärast Eesti iseseisvuse taastamist oli selge, et Eesti esimene ja peamine prioriteet on end idablokist lahti murda ning lääneriigina kinnistada. Nagu rahvusvahelisele kogukonnale kombeks, on just erinevad organisatsioonid need, kus taolisi ideoloogilisi ja majanduslikke veendumusi välja elada, partnereid leida ning vaenlasi ohutus kauguses hoida; niisiis oli selge, et NATO ja Euroopa Liiduga - ning nii mõnegi teise organisatsiooniga - liitumine on Eestile hädavajalik samm. Ei möödunud isegi kümmet aastat kui kinnitasime end sedamööda lääne kogukonna täisväärtusliku liikmena. Seetõttu võib tunduda, et Eesti missioon on justkui täidetud ja nüüd võib mugavalt loorberitele puhkama jääda. Tegelikkuses on Eesti ees seismas veelgi suurem katsumus - anda endast parim, et hoida koos üha hapramat lääne kogukonda.
Ei pea olema politoloog, et märgata, et läänemaailm kannatab sisekriisi käes. Üha enam koguvad populaarsust paremäärmustesse kalduvad erakonnad, ksenofoobsed maailmavaated, unistused kinnistest piiridest, kriitika igasuguste rahvusvaheliste organisatsioonide vastu ning seniste liitlaste usaldamatus ja võõrandumine. Lõhe on nii Ida- ja Lääne-Euroopa kui ka Euroopa ja Ameerika vahel. Ka mu bakalaureusetöö regressioonianalüüsis selgus, et näiteks Ida-Euroopas suhtuvad inimesed üldiselt immigratsiooni negatiivsemalt kui inimesed Lääne-Euroopas, muutes senise üldiselt solidaarse Euroopa Liidu poliitika võimatuks lahinguväljaks. Kui vaid kümme aastat tagasi räägiti lääne väärtustest uhkusega, siis nüüd vastandatakse riiklikke ja Euroopalikke väärtusi, Eesti ja Euroopa väärtusi, justkui need kaks oleks teineteist välistavad. Üha populaarsem on arvamus, et Euroopa Liitu või NATO-t polegi tarvis. Hoopis sulgeme piirid ja oleme iseenda kuningad. Minu kui politoloogi silmis tekitab see meelehärmi ja rahutust, sest nii maailma rahu seisukohalt ja ka Eesti seisukohalt on tegu väga riskantse ja ohtliku sooviga. Lääne väärtused, solidaarsus ja tugi on miski, mida me eriliselt vajame.
Vajame, sest soovime end kaitsta agressiivsete naabrite eest. Vajame, sest avatud majandusruum avab väikeriigile palju uksi. Vajame, sest teame, et globaliseerunud maailmas jõuavad kõik humanitaarkatastroofid lõpuks ka Eestini välja. Vajame, sest teame, et Euroopa Liit on olnud Euroopa üks suurimaid rahuprojekte ning soovime, et ka meie lapsed ja lapselapsed saaksid rahuajal elada. Vajame, et hoida maailmas jõudude tasakaalu. Vajame, sest oleme näinud, et ühtsena oleme tugevamad.
Seega, vaatamata Brexitile ja Trumpile, vaatamata paremäärmuslaste tõusule, vaatamata sõdade ja maailma ühe suurima pagulaskriisi jätkumisele, peab Eesti seisma tugevalt koos oma lääneliitlastega. Värskelt algav Euroopa Liidu eesistumine annab Eestile võimaluse näidata oma lojaalsust, oma usku ja oma tuge lääne kogukonnale. Me saame võtta sõna, me saame olla aktiivsed, me saame näidata üles solidaarsust. Me saame harida oma elanikkonda, et populaarne demagoogia ei ole tegelikult kuigi jätkusuutlik ja et lääneliitlased on meid lõpmata palju toetanud ja aidanud. Eesti ülesanne on anda endast parim, et läänemaailm, Euroopalikud väärtused ning vastastikune solidaarsus oleks miski, mille vilju saaksid ka tulevased põlvkonnad nautida.