44464172_10204821173685153_2656605188617404416_n.jpg

Kolmanda Eesti Noore stipendiumi võitis Stina Aava, kes läheb praktikale Rondeli sihtasutusse (Georgian Foundation for Strategic and International Studies) Tbilisis ning teeb teadustööd teemal - GRU Actions in the Post-Soviet East Europe.

Stina on õppinud Gustav Adolfi Gümnaasiumis ning ajalugu Tartu ÜlikoolisEelnevalt on Stina olnud praktikal Eesti Suursaatkonnas Helsingis ning Vabariigi Presidendi Kantseleis.

Eesti kui juhtiv küberkaitse riik 2030

Eesti küberkaitse edu seisneb paljuski ebaõnnestumistes, mida näitavad kõnekalt 2007. aasta pronksiöö rünnakud ning sellele järgnenud digibuum. Selleks, et kümnendi jooksul saavutataks midagi fenomenaalset, tuleb võtta sama kaaluga riske nagu tollal tehti. Sama perioodi möödudes, 2030. aastal on Eestil endiselt potentsiaali olla särav täht kübermaailma taevas, kuid konkurentsis püsimiseks tuleb vaadata kaugemale IT-oskustest ja uskumusest, et küberturvalisus on rangelt riigiga, mitte üksikisikuga seotud.

Praeguses andmekülluses on ainsaks efektiivseks vastujõuks liitlastega koostöö tegemine, et info suudaks liikuda kiirelt. See ei tähenda enam ammu pelgalt riikide sõprussidemete arendamist, vaid ka lepinguid suurfirmade vahel ning koostööd tehnoloogiliste abilistega. Enam ei saa selles infotulvas inimaju peale lootma jääda ning üha enam kerkib esile tehisintellekt. Eestlaste jaoks pole praegugi võõras sõna „postirobot“ ning mõne aasta pärast on normaalsuseks ehk kujunemas lausa digi-assistentide kasutamine. Sellised väikesed muutused aitavad meil ennetada inimaju poolt tehtavaid vigasid ja märgata riske nende algfaasis. Hiina on diplomaatiliste otsuste teostamisel alustanud tehisintellekti kasutamist, mille kasu seletatakse sellega, et inimene ei saa kunagi hormoonide mõjust kõrvale astuda. Kuigi Eesti kontekstis kõlab see veel ekstreemselt, siis peame mõtlema intellektide arendamisele, mis aitaksid meid näiteks majanduse prognoosimisel ja teatud strateegiate elluviimisel. Just AI-i arendamine võib osutuda riikliku edu võtmeks ning tagada parema küberjulgeoleku. See võimaldab avastada häkkimise silmis meie nõrkasid kohtasid ning aitab neid vigu parandada, et seista vaenlastest alati sammuvõrra ees. Kuigi NATO küberkeskus annab meile suurepärase riikideülese koostööplatformi, on meil aina enam vaja liitlastega töötada just arenduste nagu AI osas, sest Eesti kui väikeriigi kapital ja tööjõud võivad siin väikseks jääda.

Oluline uuendus oleks kübervaldkonna spetsialistide tekitamine, mitte enam aga ainult IT-meeste näol, vaid tuleb olla tunduvalt kaugelenägelikum. Tehisintellekt on tõenäoliselt tulevase sõjapidamise põhiline osaline, mis saadavad rünnakuid teele ja võtavad vastu. Eetilised standardid tuleb AI-le sisendada aga inimeste poolt, mis lähtuksid seadustest ja üldisest moraalist. Vaja läheb samuti analüütikuid ja kommunikatsioonispetsialiste, kes oskaks IT-töötajatele toimuvat selgitada, olgu see siis seotud äri või poliitikaga. Eestis peab tähtsal kohal olema IT-õpetajate roll koolis ning ära ei tohi unustada riske, mis küberhullusega kaasas käivad – depressioon, madal aktiivsus ja ärrituvus. Vajame isegi psühholooge, kes oskaksid aidata noori, kes on sattunud küberelu hammasrataste vahele, kus reaalsustaju on kadunud, sooritatakse destruktiivseid otsuseid või ollakse langenud lausa küberkuriteo ohvriks. Füüsilise tegevuse allakäik ja digitaliseerimine käivad paraku käsikäes, mistõttu ei tohi unustada lapsi, kui mõtleme Eestist kui elutervest ja turvalisest küberriigist aastal 2030. Tähtis osa laste digi-tervisest on aga ka nende teadlikkus valitsevatest ohtudest.

Kümnendi jooksul sirgub uus põlvkond, kellel pole enam kogemust sellest ajast, kui kõik ei käinud veel interneti kaudu – aeg, mil mängiti õues ukakat ja õpetaja saatis nurka. Aina rohkem tunnetame, kuidas turvariskid tulenevad erasektorist ning sotsiaalmeedia vahendusel oleme kõik sellega seotud. Kaitseliin muutub tavaisikule keerulisemaks ning küberjulgeolek hakkab võtma paralleelseid mõõtmeid üksikisiku füüsilise turvalisusega. Praegu vohab digitaliseerimine igas valdkonnas, isegi toitu ei minda enam restorani sööma, vaid tellitakse koju. Seetõttu on eriti magusaks sihtmärgiks kujunemas just tavainimene, tema toimetused, teenused ja mugavustsoon, mitte niivõrd riik tervikuna. Noortele tuleks juba põhikoolist saati hakata selgitama vastutustundlikku käitumist internetis ning oskusi, mis aitaks tõsta nende küberjulgeolekut ning mõistmist sellest, mis ohud meid kui kodanikke ja meie riiki varitsevad.

Küberrünnakute ohvriks langetakse tavaliselt siis, kui süsteemis on nõrk koht, sama kehtib Eesti riigiga – kui meie enda kodanikud ei oska iseenese turvalisust suurendada, siis jääb nõrk punkt vaenlastele silma. Koolilaste harimiseni on veel pikk maa käia, kuid jätkata saame juba alustatud tegevusi kõrgkoolide tasandil. Endiselt tuleb tagada tippklassiline haridus, et välismaalastelgi ja ennekõike meie liitlastel oleks võimalusi tulla end just siia koolitama. Olgu see siis küberkriminalistika, IT-õigus või ekspertidele mõeldud Locked Shields, „Tallinn Manual“ ja CyCon. Uuendusena võiks Eestil ja partnerriikidel olla siin õppesuund, mis tegeleks AI arendamisega ning kaasamisega meie kollektiivkaitsesse. Eesti võimalus hariduse kõrval maailmas nii majanduslikult kui ja diplomaatiliselt silma paista tõuseks märgatavalt, kui meie küberteenuseid hakataks ulatuslikult eksportima. Üha enam vajavad korporatsioonid kaitset, et hoida privaatsena neid lõputuid andmebaase, mis nende valduses on. Meie riigi roll oleks tagada know-how läbi spetsialistide ning ideaalis viiksime oma ettevõtjate näol välismaal läbi nii mitmegi suurfirma küberjulgeolekut. Selliste muudatuste läbiviimist ning Eesti maailmakaardil hoidmist lihtsustaks, kui meil oleks küber-ja IT valdkonnas selge juht, näiteks ministrikoht või eraldi siseriiklik institutsioon.

Eesti saab olla juhtiv küberriik 2030. aastal ainult juhul, kui teeme endiselt midagi, mis ülejäänud maailmale tundub veel uudne. Selleks tuleb liikuda kiiremini AI poole, hakata juba praegu õpetama sotsiaal-ja humanitaarspetsialiste ning teha rohkem koostööd väljaspool NATO reglemente, pigem teaduses. Tähtis on, et riik endiselt väärtustaks inimressurssi ning panustaks sellele, et tulevased kodanikud ei jääks digitaliseerumise taga mandunuteks. Juhul kui kõik turvameetmed veavad alt, tehisintellektid jooksevad kokku ja NATO lakkab olemast, on vaja, et meie inimesed oskaksid siiski hakkama saada oma igapäevatoimetustega ning ehitaksid süsteemi taas kiirelt üles.


IMG_20180304_205544_299.jpg

Teise Eesti Noore stipendiumi võitis Yana Dzhekseneva, kes läheb praktikale Prantsuse Vabariigi Välisministeeriumis Euroopa Liidu osakonda. Yana on õppinud Prantsuse Lütseumis ning õigusteadust Pantheon-Sorbonne ülikoolisEelnevalt on Yana olnud praktikal Riigikantseleis, Eesti esinduses OECD juures, Rahandusministeeriumis, Õiguskantsleri kantseleis, Riigikogus, Maksu- ja tolliametis ning Tallinna Linnakantseleis.

Eesti diasporaa tagasipöördumine ja integreerimine. Kolm konkreetset ettepanekut selle saavutamiseks

Vabariigi Valitsuse 100 päeva plaani keskseks eesmärgiks on peaministri Jüri Ratase sõnul “tugev ja ühtne Eesti […] Esimese 100 päeva jooksul me mitte ainult ei analüüsi, vaid astume konkreetseid samme valitsuse nelja prioriteedi täitmiseks. Töötame iga päev selle nimel, et tugevdada riiklikku julgeolekut, viia Eesti välja majandusseisakust, suurendada ühiskondlikku heaolu ja sidusust ning pöörata Eesti rahvaarv taas tõusule. “

Keerulised ajaloolised ja rasked majanduslikud tingimused on sundinud osa eestlasi 19.-20.sajandi vältel parimat elu otsima piiri taga ning asutama oma kogukondi väljaspool kodumaad. 21. sajandi maailma avatus on soodustanud rännet erinevatesse maakera nurkadesse, mis on loonud arvuliselt väikseid, kuid vaimselt tugevaid väliseestlasi kogukondi. Tänane eesti diasporaa, teisisõnu väljaspool kodumaad paiknev elanikkond, mängib olulist rolli Eesti rahvusvahelise maine kujundamisel ning kultuuripärandi hoidmisel. Väliseestlaste seas on mitmeid silmapaistvaid oma eriala talente, kes võiksid osutuda kasulikumaks kodumaal kui võõrsil. Väliseestlaste koju tagasiviimine on oluline eesti rahvuse jätkusuutlikkuse, ühtehoidvuse, sidususe ning konkurentsivõime suurendamiseks ning riik on juba aastaid pööranud tähelepanu sellele küsimusele. Igal väliseestlasel on vastavalt Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 36 õigus asuda Eestisse elama. Paraku ei ole eesti tagasirändepoliitika veel osanud veenda enamikke väliseestlasi pöörduma tagasi isamaale. Ka kodumaa ise pole enam eksiileestlasele raudse eesriidega piiratud ning koduigatsusest ei piisa, et tulla ja jääda.  

Eesti riik on juba mitmeti kujundanud oma politiikat ning võtnud ette initsiatiive, et tegeleda väliseestlaste tagasipöördumise ja integreerumise küsimusega. Eelkõige on eesti riik panustanud erinevatesse programmidesse, mis aktsentueerisid vajaduse pakkuda keelelise ja kultuurilise integratsiooni võimalusi. Valituse ettevõtmisi nagu “Talendid Koju” või Rahvuskaaslaste programm võib pidada tagasirände soodustamise silmapaistvamateks näideteks. Ka Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed (MISA) on pakkunud tagasirändetoetust Eestist eemal viibinud või välisriigis sündinud eestlaste ja Eesti kodanike Eestisse naasmiseks. Tänu Rahvuskaaslaste programmile hoitakse tänani sidet väliseestlastega ning arendatakse hariduse-ja kultuuriprogramme, et hõlbustada eesti kultuuri ja keele säiltamist.  Programmi “Talendid Koju” eesmärk oli algatada süsteemsed tegevused ja luua internetikeskkond, toomaks Eestisse tagasi välisülikoolide lõpetajaid ning välisriikides arvestatava töökogemuse saanud Eesti kodanikke, pakkudes neile töö- ja eneseteostusvõimalusi. Kuigi programm aitas luua kontakte teiste väliseestlastega näitas tagasihoidlik tulemus programmi ebatõhusust. Riik on algatanud initsiatiive, mida tuleks täiendada ja muuta üleilmastumise ajastule iseloomulikemaks.

Erinevate programmide elluviimine on näidanud, et kultuuriline koostöö ja tagasipöördumisel abistamine ei ole piisavad meetmed väliseestlaste tagasipöördumiseks. Eesti on tihedas konkurentsis teiste riikidega, mis võivad pakkuda avaramaid võimalusi. Tänapäeva individualiseeritud ühiskonnas on vaja isikule vastavaid eriti soodsaid tingimusi, et väliseestlasest spetsialist sooviks koju naasta. Selleks, et väliseestlane pöörduks tagasi, tuleb talle pakkuda avarat ning stabiilset maailmakäsitlust töö- ja elukeskkonna suhtes. Selleks, et väliseestlane panustaks Eestisse, tuleb eelkõige Eestil talle midagi pakkuda. Nimelt tuleb väliseestlaste diasporaale pakkuda soodustusi ning kompensatsioonimehhanisme ning kombineerida neid meetmeid omavahel. Väliseestlase tagasipöördumine ei tohi olla tavaline ootus, vaid kindel lubadus. Ettepanekud, mis tõestaksid, et väliseestlane on oodatud Eesti riiki on järgmised:

1.     Väliseestlaste konsultatsioon ja informeerimine
Paljude riigireformide või algatuste puudus seisneb selles, et reforme viiakse läbi ja otsustakse valitsuse tasandil. Parimate reformide elluviimise eelduseks on küsida otse sihtgrupilt, mida oodatakse, et olukord parandada ning tagada tõhusemad demokraatlikumad otsused. Tuleb tagada väliseestlaste osalemine ning arvamuse avaldamine nende olukorra suhtes. Seega esimeseks pakkumiseks on viia läbi väliseestlaste konsultatsioon, et mõista, mida riigilt oodatakse ning kuidas soodustada tagasirände olukord. Selline konsultatsioon lubab saada täiendavaid ning uuenduslikke ideid väliseestlastelt. Informeerimise protsessi tuleb kaasata saatkonnad ja kohalikud seltsid, kellel on otsene kontakt eesti diasporaaga. Kasuks tuleks ka eraldi interneti lehekülje loomine, nagu programmi “Talendid Koju” raames, et osaleda saaks võimalikult suurem hulk sihtgrupi liikmeid. Selline lähenemine näitab, et väliseestlaste vastu tuntakse huvi ning neid soovitakse kuulata.

2.     Pakkuda väliseestlastele ambitsioonikaid ning soodsaid karjäärivõimalusi vastavalt Valitsuse tegevusprogrammiga.
Tuleb meeles pidada, et eduka tagasirände poliitika eelduseks on soodsad karjäärivõimalused. Ükski inimene ei ohverda oma eduka karjääriga, et tulla tagasi riiki, kus teda ei oota võrdväärsed võimalused. Talendipoliitika peaks saama väliseestlaste tagasipöördumise ja integreerumise sünonüümiks. Tasuks organiseerida kaugintervjuud ning luua isiklikud tööturu konsultandid, kes läheneksid hoolega väliseestlaste tööturule integreerumise küsmusele ning pakuksid vajadusel ka koolitusi. Ei tohi unustada, et ka noored on tulevased talendid, keda on kergem veenda, kuna nende elu ei ole niivõrd kindel kui pereinimese või kogenud spetsialisti oma. Tuleb luua stipendiumitega õppeprogramme, mis aitaksid läbida praktikaid tulevases töökohas ning välja õpetada kindla eriala spetsialiste vastavuses Valitsuse tegevusprogrammi eesmärkidele.

3.     Lihtsustada administratiivsed protseduurid ning arendada väliseestlaste pereliikmete integratsioon
Väga suureks raskuseks on elama asumiseks vajalikud administratiivsed protseduurid, mida tuleb väliseestlaste jaoks lihtsustada ning digitaliseerida. Heaks meetmeks on läbi viia soodsam tulumaksupoliitika ja sotsiaalmaksusoodustus tagasipöörduvatele väliseestlastele. Tasub kindlustada ka pereliikmete või kaaslaste integratsioon eesti ühiskonda ning esmavajalikud avalikud teenused nagu koht lasteaias või koolis, elamispind, soodsad krediidi tingimused jne. Tuleb alati meeles pidada, et paljudel väliseestlastel on pered, pensionikogumised, kinnistud välismaal, seega tuleb läbi mõelda ning hõlbustada juriidilised küsimused, mis võivad ümberasumisega kaasneda.

Sellised kolm konkreetset ettepanekut võiksid elavdada Vabariigi Valitsuse jätkusuutlikuma ühiskonna  eesmärki ning näidata, et iga eestlane loeb. 

 


IMG_4032m 2.jpg

Esimese Eesti Noore stipendiumi võitis Kertu Tenso, kes läheb praktikale Kairosse World Health Organzation-i juurde. Kertu on õppinud rahvusvahelisi suhteid Tartu ülikoolis ning Sciences Po ülikoolis. Eelnevalt on Kertu teinud praktikat Eesti saatkonnas Dublinis, Estonian Refugee Councilis, UN Human Rights Councilis, Välisministeeriumis ning Eesti Krediidipangas.

1991 kuni 2004 liikusime Euroopa Liitu ja NATOsse. Kuhu nüüd?

Pärast Eesti iseseisvuse taastamist oli selge, et Eesti esimene ja peamine prioriteet on end idablokist lahti murda ning lääneriigina kinnistada. Nagu rahvusvahelisele kogukonnale kombeks, on just erinevad organisatsioonid need, kus taolisi ideoloogilisi ja majanduslikke veendumusi välja elada, partnereid leida ning vaenlasi ohutus kauguses hoida; niisiis oli selge, et NATO ja Euroopa Liiduga - ning nii mõnegi teise organisatsiooniga - liitumine on Eestile hädavajalik samm. Ei möödunud isegi kümmet aastat kui kinnitasime end sedamööda lääne kogukonna täisväärtusliku liikmena. Seetõttu võib tunduda, et Eesti missioon on justkui täidetud ja nüüd võib mugavalt loorberitele puhkama jääda. Tegelikkuses on Eesti ees seismas veelgi suurem katsumus - anda endast parim, et hoida koos üha hapramat lääne kogukonda.

Ei pea olema politoloog, et märgata, et läänemaailm kannatab sisekriisi käes. Üha enam koguvad populaarsust paremäärmustesse kalduvad erakonnad, ksenofoobsed maailmavaated, unistused kinnistest piiridest, kriitika igasuguste rahvusvaheliste organisatsioonide vastu ning seniste liitlaste usaldamatus ja võõrandumine. Lõhe on nii Ida- ja Lääne-Euroopa kui ka Euroopa ja Ameerika vahel. Ka mu bakalaureusetöö regressioonianalüüsis selgus, et näiteks Ida-Euroopas suhtuvad inimesed üldiselt immigratsiooni negatiivsemalt kui inimesed Lääne-Euroopas, muutes senise üldiselt solidaarse Euroopa Liidu poliitika võimatuks lahinguväljaks. Kui vaid kümme aastat tagasi räägiti lääne väärtustest uhkusega, siis nüüd vastandatakse riiklikke ja Euroopalikke väärtusi, Eesti ja Euroopa väärtusi, justkui need kaks oleks teineteist välistavad. Üha populaarsem on arvamus, et Euroopa Liitu või NATO-t polegi tarvis. Hoopis sulgeme piirid ja oleme iseenda kuningad. Minu kui politoloogi silmis tekitab see meelehärmi ja rahutust, sest nii maailma rahu seisukohalt ja ka Eesti seisukohalt on tegu väga riskantse ja ohtliku sooviga. Lääne väärtused, solidaarsus ja tugi on miski, mida me eriliselt vajame.

Vajame, sest soovime end kaitsta agressiivsete naabrite eest. Vajame, sest avatud majandusruum avab väikeriigile palju uksi. Vajame, sest teame, et globaliseerunud maailmas jõuavad kõik humanitaarkatastroofid lõpuks ka Eestini välja. Vajame, sest teame, et Euroopa Liit on olnud Euroopa üks suurimaid rahuprojekte ning soovime, et ka meie lapsed ja lapselapsed saaksid rahuajal elada. Vajame, et hoida maailmas jõudude tasakaalu. Vajame, sest oleme näinud, et ühtsena oleme tugevamad.

Seega, vaatamata Brexitile ja Trumpile, vaatamata paremäärmuslaste tõusule, vaatamata sõdade ja maailma ühe suurima pagulaskriisi jätkumisele, peab Eesti seisma tugevalt koos oma lääneliitlastega. Värskelt algav Euroopa Liidu eesistumine annab Eestile võimaluse näidata oma lojaalsust, oma usku ja oma tuge lääne kogukonnale. Me saame võtta sõna, me saame olla aktiivsed, me saame näidata üles solidaarsust. Me saame harida oma elanikkonda, et populaarne demagoogia ei ole tegelikult kuigi jätkusuutlik ja et lääneliitlased on meid lõpmata palju toetanud ja aidanud. Eesti ülesanne on anda endast parim, et läänemaailm, Euroopalikud väärtused ning vastastikune solidaarsus oleks miski, mille vilju saaksid ka tulevased põlvkonnad nautida.