IMG_4032m 2.jpg

Esimese Eesti Noore stipendiumi võitis Kertu Tenso, kes läheb praktikale Kairosse World Health Organzation-i juurde.

1991 kuni 2004 liikusime Euroopa Liitu ja NATOsse. Kuhu nüüd?

Pärast Eesti iseseisvuse taastamist oli selge, et Eesti esimene ja peamine prioriteet on end idablokist lahti murda ning lääneriigina kinnistada. Nagu rahvusvahelisele kogukonnale kombeks, on just erinevad organisatsioonid need, kus taolisi ideoloogilisi ja majanduslikke veendumusi välja elada, partnereid leida ning vaenlasi ohutus kauguses hoida; niisiis oli selge, et NATO ja Euroopa Liiduga - ning nii mõnegi teise organisatsiooniga - liitumine on Eestile hädavajalik samm. Ei möödunud isegi kümmet aastat kui kinnitasime end sedamööda lääne kogukonna täisväärtusliku liikmena. Seetõttu võib tunduda, et Eesti missioon on justkui täidetud ja nüüd võib mugavalt loorberitele puhkama jääda. Tegelikkuses on Eesti ees seismas veelgi suurem katsumus - anda endast parim, et hoida koos üha hapramat lääne kogukonda.

Ei pea olema politoloog, et märgata, et läänemaailm kannatab sisekriisi käes. Üha enam koguvad populaarsust paremäärmustesse kalduvad erakonnad, ksenofoobsed maailmavaated, unistused kinnistest piiridest, kriitika igasuguste rahvusvaheliste organisatsioonide vastu ning seniste liitlaste usaldamatus ja võõrandumine. Lõhe on nii Ida- ja Lääne-Euroopa kui ka Euroopa ja Ameerika vahel. Ka mu bakalaureusetöö regressioonianalüüsis selgus, et näiteks Ida-Euroopas suhtuvad inimesed üldiselt immigratsiooni negatiivsemalt kui inimesed Lääne-Euroopas, muutes senise üldiselt solidaarse Euroopa Liidu poliitika võimatuks lahinguväljaks. Kui vaid kümme aastat tagasi räägiti lääne väärtustest uhkusega, siis nüüd vastandatakse riiklikke ja Euroopalikke väärtusi, Eesti ja Euroopa väärtusi, justkui need kaks oleks teineteist välistavad. Üha populaarsem on arvamus, et Euroopa Liitu või NATO-t polegi tarvis. Hoopis sulgeme piirid ja oleme iseenda kuningad. Minu kui politoloogi silmis tekitab see meelehärmi ja rahutust, sest nii maailma rahu seisukohalt ja ka Eesti seisukohalt on tegu väga riskantse ja ohtliku sooviga. Lääne väärtused, solidaarsus ja tugi on miski, mida me eriliselt vajame.

Vajame, sest soovime end kaitsta agressiivsete naabrite eest. Vajame, sest avatud majandusruum avab väikeriigile palju uksi. Vajame, sest teame, et globaliseerunud maailmas jõuavad kõik humanitaarkatastroofid lõpuks ka Eestini välja. Vajame, sest teame, et Euroopa Liit on olnud Euroopa üks suurimaid rahuprojekte ning soovime, et ka meie lapsed ja lapselapsed saaksid rahuajal elada. Vajame, et hoida maailmas jõudude tasakaalu. Vajame, sest oleme näinud, et ühtsena oleme tugevamad.

Seega, vaatamata Brexitile ja Trumpile, vaatamata paremäärmuslaste tõusule, vaatamata sõdade ja maailma ühe suurima pagulaskriisi jätkumisele, peab Eesti seisma tugevalt koos oma lääneliitlastega. Värskelt algav Euroopa Liidu eesistumine annab Eestile võimaluse näidata oma lojaalsust, oma usku ja oma tuge lääne kogukonnale. Me saame võtta sõna, me saame olla aktiivsed, me saame näidata üles solidaarsust. Me saame harida oma elanikkonda, et populaarne demagoogia ei ole tegelikult kuigi jätkusuutlik ja et lääneliitlased on meid lõpmata palju toetanud ja aidanud. Eesti ülesanne on anda endast parim, et läänemaailm, Euroopalikud väärtused ning vastastikune solidaarsus oleks miski, mille vilju saaksid ka tulevased põlvkonnad nautida.